Neljapäev oli väga igav, kuna põhimõtteliselt igas tunnis magasin. Mis toimub viimasel ajal? Ma olen iga päev nii väsinud. Mu silmad lihtsalt tahavad kinni minna, kuigi ma magan tööpäeviti kuskil 8-9 tundi. Peale kooli tulin koju ja peatuses nägin lõpuks Kätu väikse-nunnu-nunnu õe ära. Kiirelt koju, söin ja siis lasin Õismäe poole teele.
Kuskil Kullerkupu peatuse Maximas olin tööl. Seekord tegin Sonata sufleekomme. Kes neid komme ei tea, siis need on samad, mis Kalevi Linnupiima kommid, aga tunduvalt odavamad. Töötajad seal poes polnud eriti sõbralikud. Kõige pealt läksin sinna ja ütlesin: “Tere! Tulin degusteerimist tegema!” ja mingisugune tähtis töötaja seal vastas: “Mis degusteerimine?! Mina ei tea küll midagi!”. Nojah. Õnneks ülemus hoiatas selle eest ja ta pidi ise ka igaks juhuks kohale tulema. Õnneks tuli ka. Suutsime kuidagi asja ära seletada ja asusin tööle. Kõige pealt pidin kommid kolmeks lõikama ja siis kandikule asetama, kust ma neid pakkuma hiljem hakkasin. Lisasin ka tikud, millega oleks mugavam kliendil võtta.
Kliendid olid viisakad, aga alati leidub jobusi, kes arvavad, et ma pean vene keeles nendega suhtlema. Ma võin öelda, et enamus klientidest olid venelased, kui midagi küsisid, vastasin eesti keeles, kui tänasid, tänasin eesti keeles neid vastu. Kui oled sõbralik, on ka nemad. Aga nagu näha, igaühe kohta ei saa seda öelda, sest üks näiteks pidi mulle äärepealt kallale tulema, et ma vene keeles temaga ei räägi. Mis mõttes nagu? Tavaline Liisu oleks talle näkku sülitanud ja tõesti midagi vene keeles öelnud, aga see oleks kõlanud “Idii nah….!” Nii õnneks-kahjuks pean igas olukorras naeratama ja tänama 
Täiesti reaalne.
Ruta tuli mulle järgi ning tulime Keskusesse. Meil oli veel üks sugulane külas, jõime veini ja sõime forelli, komme. Kuna tööl hoidisin kaks tundi oma käes kandikut, käed 90-kraadi, olin suhteliselt väsinud. Õppisin kiirelt ajalugu ja kobisin voodisse öökapi raamatut lugema.
Hommikul läksin esimeseks, kuna tahtsin ajaloo järeltöö kaelast ära saada. Töö oli kerge ning isegi, kui ma peaksin kuidagi moodi selle 3-e saama, on kursus kindel 4. Jee.
Ülejäänud päev oli mõeldud magamiseks. Tunnid möödusid väga aeglaselt ning uneledes. Rääkisime natuke oma lõpureisist ka.. Algul mõtlesime, et läheme kuhugi Vahemere kanti, aga see läheks liiga kalliks, kuna lõpuaktuseks on vaja riietust+meik+soeng+pidu (klassiga+sugulased). Et läheks liiga palju raha. Selle pärast oligi mõte minna hoopis paariks päevaks Lõuna-Eestisse. Muidugi ei oleks seal ainult läbu, vaid korraldatud päevad – hulganisti tegevust.
Viimasest tunnist lasime varem jalga ja ema tuli mulle vastu. Käisime Pelgulinnas ja Oriflame asjadel vanalinnas järgi. Mul on nii hea meel, et ema oli nõus, kuna nii sitt ilm oli ja ma ei oleks jaksanud seda kõike ise teha.
Õhtul tegime meil õhtusööki perega ja vaatasime filmi. Hommikul läksin kuhugi lasnamäe kanti Maximasse tööle jälle. Ma ei taha nüüd kedagi solvata, kes seal elab (nt. Ketu ja Fel), aga see on tõesti paugukoht ja mina ei lähe sinna enam kunagi tööle. Buss nr. 13-ga sõitsin läbi mingi tööstusrajooni, kus parmud olid iga poe taga õltsi libistamas (kell oli 11 läbi hommikul). Poes ei olnud mitte ühtegi töötajat, kes oleks eesti keelt osanud. Ma läksin niiiii närvi. Ma sain neist aru (no-pyccki), aga nemad minust aru ei saanud, kuna rääkisin eesti keeles. Ja siis võtsin käed-jalad appi, et neile selgeks teha, mida mul vaja on. Issand jumal. Tõesti, tule jumal appi. Ma sõimasin neid, teades, ega nad ei mõista mind nagunii. Võtsin oma kolinad, lükkasin ukse jalaga lahti, kus seisis “kontor” ja pakkisin end lahti ja hakkasin komme lõikama. Kui nad nägid, et komme degusteerin, siis said kõik mulle järsku sõbraks. Pss, mida iganes, hale.
Kuigi seal olid klientideks enamus venelasi, olid nad kõik väga sõbralikud.
Peale kahte tundi panin asjad kokku ja tegin minekut teise töökohta. Kõndisin teise bussipeatusesse, kust 67 pidi kesklinna sõitma (kaardilt vaatasin). Arvestasin-mõtlesin, et kuhu peale minema peaks. Oma loogika järgi läksin siis ühele poole teed ja nägin TLG vanat õpilast jalutamas, küsisin:
“Tere, kui ma tahan linna sõita, siis..?”
“Siis mine teisele poole teed.”
Pss, hea et ma siis oma loogikat ei järginud ja küsisin. Halemark. Ja esimene buss mis tuli, oli 35. Midagi sellest bussist ei teadnud, aga istusin peale, kuna jäin ju 67-st maha. Õnneks buss 35 läks Coca-Cola ette. Joppas 
Sealt tipa-tapa Solarise juurde ja ootasin mingi 15 minutit bussi 16. Õudne. Õnneks aga viis 16 mu täpselt Baltika ette, kus ma pidin tööle hakkama. Triin oli seal kohal juba kella 9st ning näitas ja seletas mulle paari asju. Baltikas toimus “Edevuse laat”, kus müüdi väga odavaid riideid. Samas sealt leidis ka noorte disainerite töid. Nii lahe. Mina sain endale 15-kroonise seeliku. Ma ei saa aru, miks see nii odav oli, kuna proovisin seda nüüd selga ka ja mitte ühtegi viga ma sellel ei näinud + see oli firmakas. Müstika, aga väga lahe.
Meie töö oli müüa inimestele teed-kohvi-vett, saiakesi-pirukaid (mis hommikul ahjus ise tehtud), shokolaadi ja kooke.
Meie jaoks oli see liiga lebo töö, kuna ühes tunnis ostis meilt umbes 2-3 klienti. Kuigi väsitas ära küll, kuna me oleme suhteliselt viisakad inimesed oma töökohtades alati ja seisame, kui klient läheduses on või alles saabub.
Ma käisin täna ka seal samas Trainuga ja täna oli veel lebom. Järelikult pole seda laata piisavalt reklaamitud, kuna kliente oli ka laadal vähe.
Õhtul ostsime väiksed siidrid ja läksime Triinu juurde. Vaatasime “Sind otsides” ja klassikat “Titanic”-t. Nii tore oli. Öösel sai nats nalja ka, aga seda ma siia nii igaks juhuks ei kirjuta
Kes ei tea, mul oli neljapäeval nimepäev ja emalt sain 500-kroonise kinkekaardi. No ma ise ei saa ka aru, miks ta niimoodi raiskab, aga see kinkekaart on väga kasulik! Kõigile ma seda ei ütle, mis kinkekaart see täpsemalt on, aga järelikult Sul pole vaja seda teadagi, kui sa minult seda juba kuulnud pole 
Järgmine nädal ei tohiks raske olla, kui ma saan sellest silmade-kinni-vajumis-probleemist lahti. Ma tõesti loodan seda
Viimasel ajal suitsetan ainult siis, kui ma kuskil peol olen. Seda on rohkemgi kui küll. Ma ei kibele peale hommiku- ja lõunasööki rõdule, kuna mul ei ole vaja seda. Ma teen, kui ma tahan, mida ma tahan. Kerge.)
