Kõike, mida mujalt saada pole võimalik.
Uus välimus.
Teeme nii, et kõik harjuvad selle välimusega, kuni jõulud (aka minu sünnipäev) läbi saavad. 
Teeviit.
Käisin täna seal ja sain väga palju uut ning kasulikku informatsiooni. Kuna seal oli tohutult bokse, siis võtsin vajalikest boksidest omale flaierid, mida hiljem kodus uurida. Lisaks toimub paljudes boksides loose, võistlusi ja ühisettevõtmisi, millest soovitan osa võtta! Tre-portaal mängib mussi ja tuju kõigil messil hea. Ja kes siis veel ei tea, sealt saab väga palju nänni! (:
Piltsi sünna reedel läks normaalselt. Möllu sai, inimesi sai, tantsu sai, naerda sai. Kõik, mida ühelt sünnipäevalt oodata. Kuna see toimus kuskil Sauel, siis sai sinna minna ja sealt tulla ainult kindla autoga. Meie autos oli üks peohing, kes mõtles, et tagasi tulles, kella viie aeg, oleks nüüd aeg enda keha kergendada 
Kuna autos kilekotti polnud, tegin talle akna lahti. Lõpuks suudeti mind kuidagi ikkagi koju viia ning ma võtsin rahulikult meigi maha, soeng patsi, riided seljast ja läksin magama.
Hommikul ärgates ei suutnud peavalu pärast tõusta. UUh,kui raske see oli. Terve päev kulus magamisele. Ja selle päeva jooksul sõin ma ainult 3 röstitud saia, vägisi.
Magada oli hea, kuna ema oli ka haige ja vaikus oli väga mõnus. Õhtul kraadisin end – oli palavik.
Pühapäeval kraadisin – palavik.
Ja kui lugeja arvab, et eile ja täna on erand, eksite. 
Ma põetasin siin ema ja eriti ei tuulutanud korterit, mis tõttu olingi haiguse jaoks väga kerge sihtmärk. Tunnused: iiveldus, peavalu, madal palavik (mis on selle asja juures kõige raskem). Oleks kõrgem palavik, saaksin kergelt magama jääda ja oskaksin seda ravida. Praegu söön mustsõstraid, joon mustsõstra teed, küüslauguleivad lähevad kolm korda päevas ning Paramax, milleta ei suuda olla.
Sel nädalal oli kindel plaan ujuma minna, aga jääb ära. Kahjuks :S
Eile käisin seal Inimkehade näitusel, mida on väga palju reklaamitud. Aga teate mis? See ei vääri seda piletihinda. Muidu on 120.-, aga me olime grupis, saime 80.-. See ei ole ilmatult suur raha, aga seda see kohta ei vääri. Mõned asjad tundusid, jah, tõelised, aga üks ruum oli täis “Inimese vereringe”-t ja vereringe oli küll plastmassiga loodud. Nii feik! Aga seal nägi lõikeid inimese peast, kus nägime natuke juukseid, karvu, ripsmeid, mis tundusid tõelised. Ja tavaliste kopsude ning suitsetaja kopsude vahe oli märgatav, kuid väike. Seda ainult ahelsuitsetaja puhul. Ahelsuitsetaja on see, kes suitsetab päevas mitu pakki, või teeb suitsu vähem kui iga poole tunni järel. (Kes siis ei tea, ma ei ole seda. 
Viimasel ajal suitsetan ainult siis, kui ma kuskil peol olen. Seda on rohkemgi kui küll. Ma ei kibele peale hommiku- ja lõunasööki rõdule, kuna mul ei ole vaja seda. Ma teen, kui ma tahan, mida ma tahan. Kerge.)
Igal juhul ütlen näituse kohta, et mulle meeldisid ainult klaasikeste sees olevad looted. Nad olid nii tõelised, väga lahedad. Kui minna, siis ainult selle pärast. Kui keegi aga mingit rõvedust ootab, eksite.
Eile õhtul käisin Kätliniga kinos vaatamas “New Moon”. Suur saal – väga palju inimesi. Pilet oli mul juba väga ammu bronnitud ning seda ka teistel külastajatel. Vaatajaid oli palju, õnneks kõik käitusid normaalselt. Keegi ei sagistanud mu selja taga ja mingeid täis jorsse ka ei kuulnud. Ja film? Super. Parim, mida oskasin oodata. Õnneks teistsugune, kui raamat. Ning seda selle pärast, kuna raamatu järgi oleksin ma täpselt teadnud, mis asi järgmisena toimub. Aga ma räägin, film oli teine. Õnneks, õnneks, õnneks. Seda “New Moon”-i raamatut olen 2 korda lugenud, kolmandat osa üks korda ja talve vaheajal hakkan lugema neljandat osa. Eesti keelne versioon tuleb 4.detsembril välja, aga kuna ei raatsi nii kallist raamatut ise osta, siis loen sugulaselt laenatud inglise keelse variandi. Fänn, mis teha.
Nii.. Herta saab reedel 1. aastaseks Nii armas. Tema sünnipäev tuleb Roostal (söök + ronimine + söök). Mõnus!
Isa oleks täna 39.aastaseks saanud..
Süütan küünla, mis põleb tänase päeva lõpuni. Seda inimese auks, kelle sarnast ei leidu. (L)
GOD, SEAGRIPP! SIGA TULEB JA VÕTAB. Ulme.
Päevapilt, mis peaks kõik iseloomustama: http://www.parnupostimees.ee/?id=192815
Tegelikult on mul muidugi kahju poisist, kes nii noorelt suri. Aga mis olnud, see olnud. Nüüd on kõik arstid ettevaatlikumad ja ei välista enam mitte midagi, vaid võtavad kõike väga tõsiselt. Mis on ju väga hea. Aga miks on alati nii, et enne peab midagi juhtuma ja alles siis õpitakse?!
Olen seda kõike siiani naljana võtnud ja eks võtan edaspidigi, kuni minu lähedaste-tuttavatega peaks midagi juhtuma. Aga see selleks.
Ma vaatasin TV3-e uudiseid, kus räägiti taaskord seagripist. See lõik oli väga hästi tehtud, isegi mina hakkasin põdema. Tähtsad inimesed tervishoiust võtsid sõna ja hoiatasid. Massiüritusi ei soovitata ning haigetega koos ei tohi olla. Mis toob mu uue mõtte juurde. Meil on paar inimest koolis, kes köhivad. Ee, tervist köhijad, ma nüüd hakkan teiega mölisema
Aga ega mul oli sama moodi. Jah, ma näen enda silmis pinda. Kui ma olin pikalt haige ja palavikku polnud enam 2 päeva, läksin kooli. Mis sest, et nohu oli veel päris kõva. Niiet ma saan aru, miks te kõik kooli ronite. Aga miks praegu? Praegu jääb nii palju tunde ära, kuna õpetajad puuduvad. Juba ammu pole nii lebo olnud..
Niiet palun tehke teene ja jääge koju.
Vaatasin täna oma CV üle ning täiendasin seda. Mul on seal kirjas juba 5 töökohta, kus ma olen töötanud (töötan). Nii lahe Mulle meeldib selline asi, kui mul on midagi ette ka näidata, et ma niisama ei passi ja tuubi, kuigi seda viimast oleks vaja teha. Aga miks? Et end veel rohkem väsitada? Kodused asjad, mida koolis jäetakse, teen ära, kasutades kõike võimalikku. Koolis on alati võimalik midagi kasutada, isegi, kui õpetaja su kõrval seisab. Siis tuleb appi loogika ja oma lai silmaring.
Praegu on koolis keeruline. Kogu aeg väsinud ja lisaks kõigele, raske. Matemaatikast ma ei jaga eriti midagi, aga siiski sain viimase töö põhimõtteliselt nelja. Kirjand vajab tegemist ja ma arvan, et homseks on valmis. Kurat, kõik teavad mind ja oskavad öelda, et “See tüdruk küll kodus ei õpi, mkmkk!” või siis “Hui õppisidki midagi, sul oli midagi muud teha!”. Ja nii ongi. Ma ei pühenda oma elu õppimisele, kuna on ka muud väärtused.
Ma tulin, teen ja võtan hinded, mida mul on vaja. Ma ei pinguta oma aju 120%, kuna tean, et alati on mingi teine tee olemas. Minu teeks on kõik kogutud kogemused, millega ma proovin elus läbi lüüa. Ja nii ongi!
Mul on kohe hea meel siia kirjutada, et järgmisel nädalal lähme Solarisse Inimkehade näitusele, kus eksponeeritakse tõelisi inimkehi, mis on säilitatud ja klaaskasti sisse pandud. Nii lahe (kusjuures mu onu, kes on Solarises töödejuhataja, ütles, et need pidavalt seal juba väga pikka aega haisema)
Neljapäev oli väga igav, kuna põhimõtteliselt igas tunnis magasin. Mis toimub viimasel ajal? Ma olen iga päev nii väsinud. Mu silmad lihtsalt tahavad kinni minna, kuigi ma magan tööpäeviti kuskil 8-9 tundi. Peale kooli tulin koju ja peatuses nägin lõpuks Kätu väikse-nunnu-nunnu õe ära. Kiirelt koju, söin ja siis lasin Õismäe poole teele.
Kuskil Kullerkupu peatuse Maximas olin tööl. Seekord tegin Sonata sufleekomme. Kes neid komme ei tea, siis need on samad, mis Kalevi Linnupiima kommid, aga tunduvalt odavamad. Töötajad seal poes polnud eriti sõbralikud. Kõige pealt läksin sinna ja ütlesin: “Tere! Tulin degusteerimist tegema!” ja mingisugune tähtis töötaja seal vastas: “Mis degusteerimine?! Mina ei tea küll midagi!”. Nojah. Õnneks ülemus hoiatas selle eest ja ta pidi ise ka igaks juhuks kohale tulema. Õnneks tuli ka. Suutsime kuidagi asja ära seletada ja asusin tööle. Kõige pealt pidin kommid kolmeks lõikama ja siis kandikule asetama, kust ma neid pakkuma hiljem hakkasin. Lisasin ka tikud, millega oleks mugavam kliendil võtta.
Kliendid olid viisakad, aga alati leidub jobusi, kes arvavad, et ma pean vene keeles nendega suhtlema. Ma võin öelda, et enamus klientidest olid venelased, kui midagi küsisid, vastasin eesti keeles, kui tänasid, tänasin eesti keeles neid vastu. Kui oled sõbralik, on ka nemad. Aga nagu näha, igaühe kohta ei saa seda öelda, sest üks näiteks pidi mulle äärepealt kallale tulema, et ma vene keeles temaga ei räägi. Mis mõttes nagu? Tavaline Liisu oleks talle näkku sülitanud ja tõesti midagi vene keeles öelnud, aga see oleks kõlanud “Idii nah….!” Nii õnneks-kahjuks pean igas olukorras naeratama ja tänama Täiesti reaalne.
Ruta tuli mulle järgi ning tulime Keskusesse. Meil oli veel üks sugulane külas, jõime veini ja sõime forelli, komme. Kuna tööl hoidisin kaks tundi oma käes kandikut, käed 90-kraadi, olin suhteliselt väsinud. Õppisin kiirelt ajalugu ja kobisin voodisse öökapi raamatut lugema.
Hommikul läksin esimeseks, kuna tahtsin ajaloo järeltöö kaelast ära saada. Töö oli kerge ning isegi, kui ma peaksin kuidagi moodi selle 3-e saama, on kursus kindel 4. Jee.
Ülejäänud päev oli mõeldud magamiseks. Tunnid möödusid väga aeglaselt ning uneledes. Rääkisime natuke oma lõpureisist ka.. Algul mõtlesime, et läheme kuhugi Vahemere kanti, aga see läheks liiga kalliks, kuna lõpuaktuseks on vaja riietust+meik+soeng+pidu (klassiga+sugulased). Et läheks liiga palju raha. Selle pärast oligi mõte minna hoopis paariks päevaks Lõuna-Eestisse. Muidugi ei oleks seal ainult läbu, vaid korraldatud päevad – hulganisti tegevust.
Viimasest tunnist lasime varem jalga ja ema tuli mulle vastu. Käisime Pelgulinnas ja Oriflame asjadel vanalinnas järgi. Mul on nii hea meel, et ema oli nõus, kuna nii sitt ilm oli ja ma ei oleks jaksanud seda kõike ise teha.
Õhtul tegime meil õhtusööki perega ja vaatasime filmi. Hommikul läksin kuhugi lasnamäe kanti Maximasse tööle jälle. Ma ei taha nüüd kedagi solvata, kes seal elab (nt. Ketu ja Fel), aga see on tõesti paugukoht ja mina ei lähe sinna enam kunagi tööle. Buss nr. 13-ga sõitsin läbi mingi tööstusrajooni, kus parmud olid iga poe taga õltsi libistamas (kell oli 11 läbi hommikul). Poes ei olnud mitte ühtegi töötajat, kes oleks eesti keelt osanud. Ma läksin niiiii närvi. Ma sain neist aru (no-pyccki), aga nemad minust aru ei saanud, kuna rääkisin eesti keeles. Ja siis võtsin käed-jalad appi, et neile selgeks teha, mida mul vaja on. Issand jumal. Tõesti, tule jumal appi. Ma sõimasin neid, teades, ega nad ei mõista mind nagunii. Võtsin oma kolinad, lükkasin ukse jalaga lahti, kus seisis “kontor” ja pakkisin end lahti ja hakkasin komme lõikama. Kui nad nägid, et komme degusteerin, siis said kõik mulle järsku sõbraks. Pss, mida iganes, hale.
Kuigi seal olid klientideks enamus venelasi, olid nad kõik väga sõbralikud.
Peale kahte tundi panin asjad kokku ja tegin minekut teise töökohta. Kõndisin teise bussipeatusesse, kust 67 pidi kesklinna sõitma (kaardilt vaatasin). Arvestasin-mõtlesin, et kuhu peale minema peaks. Oma loogika järgi läksin siis ühele poole teed ja nägin TLG vanat õpilast jalutamas, küsisin:
“Tere, kui ma tahan linna sõita, siis..?”
“Siis mine teisele poole teed.”
Pss, hea et ma siis oma loogikat ei järginud ja küsisin. Halemark. Ja esimene buss mis tuli, oli 35. Midagi sellest bussist ei teadnud, aga istusin peale, kuna jäin ju 67-st maha. Õnneks buss 35 läks Coca-Cola ette. Joppas
Sealt tipa-tapa Solarise juurde ja ootasin mingi 15 minutit bussi 16. Õudne. Õnneks aga viis 16 mu täpselt Baltika ette, kus ma pidin tööle hakkama. Triin oli seal kohal juba kella 9st ning näitas ja seletas mulle paari asju. Baltikas toimus “Edevuse laat”, kus müüdi väga odavaid riideid. Samas sealt leidis ka noorte disainerite töid. Nii lahe. Mina sain endale 15-kroonise seeliku. Ma ei saa aru, miks see nii odav oli, kuna proovisin seda nüüd selga ka ja mitte ühtegi viga ma sellel ei näinud + see oli firmakas. Müstika, aga väga lahe.
Meie töö oli müüa inimestele teed-kohvi-vett, saiakesi-pirukaid (mis hommikul ahjus ise tehtud), shokolaadi ja kooke.
Meie jaoks oli see liiga lebo töö, kuna ühes tunnis ostis meilt umbes 2-3 klienti. Kuigi väsitas ära küll, kuna me oleme suhteliselt viisakad inimesed oma töökohtades alati ja seisame, kui klient läheduses on või alles saabub.
Ma käisin täna ka seal samas Trainuga ja täna oli veel lebom. Järelikult pole seda laata piisavalt reklaamitud, kuna kliente oli ka laadal vähe.
Õhtul ostsime väiksed siidrid ja läksime Triinu juurde. Vaatasime “Sind otsides” ja klassikat “Titanic”-t. Nii tore oli. Öösel sai nats nalja ka, aga seda ma siia nii igaks juhuks ei kirjuta
Kes ei tea, mul oli neljapäeval nimepäev ja emalt sain 500-kroonise kinkekaardi. No ma ise ei saa ka aru, miks ta niimoodi raiskab, aga see kinkekaart on väga kasulik! Kõigile ma seda ei ütle, mis kinkekaart see täpsemalt on, aga järelikult Sul pole vaja seda teadagi, kui sa minult seda juba kuulnud pole
Järgmine nädal ei tohiks raske olla, kui ma saan sellest silmade-kinni-vajumis-probleemist lahti. Ma tõesti loodan seda
Täna käisin koolis, üllatavalt hästi läks. Kes ei tea, siis olin pikalt haige.
Ei tundu, et täna-homme tuleks palavik tagasi, aga peavalu on ikka. Normaalne. Krooniline või nii? Mõni ehk arvab, et sellega on nii, et kui kaotad jala, siis harjud sellega ära. Ei, peavalu korral pole sama. Mingi 15-aastasena võtsin isegi mingeid kolme sorti erinevaid tablette. Aga neelata hommikul 3 erinevat, lõunal ja õhtul kaaaaa, siis hakkab lihtsalt varsti kurgust neid tagasi viskama. Igal juhul ütles arst, et minuga on kõik korras, raua-tase normis. No mida v*ttu?! Kuidas ta siis on, kui mul pm iga päev pea valutab. Ma vist vahetan perearsti varsti..
Nädalavahetus möödus.. peavaluga. Reedel sai natuke palju võetud ja tulemusi lakkusin laupäeval Moska sünnal, kui lihtsalt istusin ja vägisi sundisin end rääkima ja silmi lahti hoidma.
Laupäev oli ka selle pärast väga tore päev, kuna käisin with my maaaama-ga shoppamas. Tegime tuure Rocca al Mares. Tegelt on temaga sitaks lahe shoppamas käia, kuna alati surun talle oma maitse peale ja ta ostab midagi väga ilusat omale ka. Kuna praegu on MaSu, siis mul on häbi teatada, et ema maksis peaaegu pool minu eest. Pool saabaste eest, mis ma omale soetasin. Kuna minu ‘taskuraha’ on piiratud ja eelmisel kuul tööd polnud minu jaoks, siis nats kibelen ja hoian oma raha. Viisin isegi oma täis hoiupõrssa panka ja sain uskumatu 164 krooni! Beat that. Kuna ma ei ole juba mitu kuud emalt raha küsinud, siis ei tee ma seda ka edaspidi, lihtsalt ei olnud muid sooje sobivaid saapaid selle raha eest, mis mul hoitud oli. Eks mu ost kuu alguses oli ka väga vajalik (müts), siis läks kõik arvestus sassi.. Aga noh, elab selle üle. Ainult 2 nädalat on jäänud, kuni toetuskaotuspenss üle laekub. Jeeei!
Eile lugesin pm läbi ka raamatu “Läänerindel muutusteta”. Super! Mulle nii meeldib see. Mõned kohad on natuke jõhkrad, aga arvatavasti see selle raamatu nii eriliseks teebki. Kes siis ei tea veel, on tegu suurepärase raamatuga, mis kirjeldab Esimest MS läbi sõduri Pauli. Paul on sakslane, kes värvatakse sõtta koolipingist, kui ta on ainult 18 aastane.
See on nagu reaalne raamat. Mõned inimesed peaksid seda kindlasti lugema, kes narkoga tegelevad. Fak kuidas ma loodan, et teie pärast kasvõi tuleb sõda ja siis te olete esimesed, kes püksid täis situvad. Krdi värdjad.
Kooliga veel see, et sain täna hindeks kaks. See ei ole küll maailma lõpp, aga kui ma aitan teisi inimesi tööde ajal siis loodan natuke vastu ka abi saada. Suht närvis. Eks ma siis käitun täpselt sama moodi
Ma olen praegu oma kõlarite ostuga väga rahul. Nii hea.. Kuigi vaesed naabrid. Ma küll nihutasin teie pärast kõlarid ja bassikasti Rene toa kõrvale, aga te vist ikka kuulete seda.. Noh, elate natuke aega sellega ja kui muutused toimuvad, siis saate rahulikult edasi elada.. Sorri veelkord!
Koolis oli kunagi pildistamine ka. Sellega läks nagu läks. Pildid tulid head, kuid mitte suurepärased. (Eks alati võib nuriseda ka)
Ahjaaa, pühapäeval ostsin kinopiletid “The New Moon”-ile ära. Meie lähme vaatama seda 30.novembril (selleks ajaks sai juba pileteid). Niiii ootan. Samas ootan ka detsembri algust, kuna siis pidi raamatu neljas osa ka välja tulema. Eks siis on jälle üks päev ja loetud. Eelmised osad on liiga head, et tõsi olla, sooooooovitan.
Ahja, meil käib üks külaline ka vahepeal. Ma ei tea nüüd, kas tema või narkar loevad seda blogi, aga igaks juhuks ma ei julge kirjutada, mis ema Ta kohta ütles. Küsige personaalselt mult palun. See on nii naljakas Kohe näha, kellesse ma olen (ja ma olen paha paha ning südametunnistuseta)!
Kaks head asja täna..
I want your love and
I want your revenge
You and me could write a bad romance
I want your love and
All your lovers’ revenge
You and me could write a bad romance
Nii palju on toimunud.. Uuh!
Tahaks teile pihtida oma neljapäevast, aga ei saa.
Reedel käisin tädi ja täditütrega Rocca al Mare keskuses shoppamas. Kui oled piisavalt sujuva jutuga klient, saab isegi allahinnatud toodedelt allahindlust. Vähemalt mina sain.
Nagu kõik teavad, oli sel päeval metsik ilm – lund tohhujaa. Ulme, plaan oli maale minna. Selle õhtu veetsime Sannaga tema pool.
Laupäeval panid paljud kohalikud tähele suurt puud Pollil, mille Märt langetas. See oli natuke palju kuivanud ja sellest ka see mõistlik plaan. Kaks venda saagisid ja ülejäänud (5 inimest) vedasid oksi ATV-ga lõkkeplatsile ja veeretasid pakke maja kõrvale. Me tegime seda tööd VIIS TUNDI! Sinna sisse arvestan ka 15 minutit kohvi-ja saiakeste pausi, mida oli ilmtingimata vaja.
Õhtul läksime ühe venna juurde. Seal sai väga palju nalja, aga sellest ma ei tohi ka rääkida. (Saite üle)
Tulevikuplaanid:
Homme arsti juurde, kolmap. Justiitsministeeriumisse, neljap. arst ja ülejäänud aja kodune (vist) ja reedel on minek.. Jah.. Ja laupäeval Moska sünna, jeee
Ajalooliste allikate andmeil on hingedepäeva tähistatud eestlased juba alates 14.sajandist. Sajandite vältel on inimeste kombed muutunud. Tänapäeva inimesed peavad seda päeva nii, et käivad surnuaedades ja süütavad seal omakestele küünlad. Paljud, kellel seda võimalust ei ole, süütavad küünla kodus.
Sel päeval ei ole kombekas pidutseda. Kuigi minu arust on sõna “pidutsema” väga mitme tähendusega.
Õhtusöögiks tegid vanad eestlased liha ja kapsast, kõrvale pits joodavat. Kui peres oli näiteks 5 inimest, kaeti laud alati kuuele, et kadunuksed saaksid süüa. Legend on, et hinged lendavad sel õhtul omakeste juurde peatuma ja siis lahkuvad jälle.
[Allikas: minu isa]
Nii palju, kui mina mäletan, on meie pere seda päeva pühitsenud ja kombeid järginud. Mul pole küll võimalust täna surnuaeda minna, kuid kodus põleb kindlasti vähemalt üks küünal.
Seda päeva iseloomustab minu arust kõige paremini see lugu:
/Targad inimesed, kes mind tunnevad, teavad väga hästi, miks just see lugu./
